ADM Interactive - Blogfest 2011: “Kuidas sotsiaalmeedia valitsusi kukutab”.

Siin mõned meeldejäävamad mõtted hetkel toimuva Blogfest 2011 ettekannetest, kohapealt. “Kuidas sotsiaalmeedia valitsusi kukutab” Liisa Past, Meta Advisory Viimasel aastatel on internetti, täpsemalt sotsiaalmeediat, peetud üheks suurimaks ohuks totalitaarsetele valitsustele Valgevenest Birma ja Lähis-Idani. Samas ei ole kuskil maailmas ette näidata edukalt läbi viidud online-revolutsiooni, mis oleks muutnud ühiskonda sama palju kui kasvõi meie enda laulev revolutsioon. [...]

Siin mõned meeldejäävamad mõtted hetkel toimuva Blogfest 2011 ettekannetest, kohapealt.

“Kuidas sotsiaalmeedia valitsusi kukutab” Liisa Past, Meta Advisory
Viimasel aastatel on internetti, täpsemalt sotsiaalmeediat, peetud üheks suurimaks ohuks totalitaarsetele valitsustele Valgevenest Birma ja Lähis-Idani. Samas ei ole kuskil maailmas ette näidata edukalt läbi viidud online-revolutsiooni, mis oleks muutnud ühiskonda sama palju kui kasvõi meie enda laulev revolutsioon. Mis on õppetunnid nii valitsusele ja opositsioonile? Mida on ettevõtetel ja sotsiaalmeedia kasutajatel sellest kõigest õppida?

Tubli noorpoliitik kogub kaubanduskeskuses aktiivse päevaga isegi 4000  allkirja. Selle näitel võib väita, et sotsiaalne meedia ei loo siinkohal mingit revolutsiooni.

Lootused sotsiaalmeediale on olnud väga kõrged, kommentaariumid annavad inimestele tõelise hääle, seni on toimunud poliitiku monoloog ja publik võib vaid aplodeerida. On ootus, et sotsiaalmeedia muudab suhtluse palju kahepoolsemaks, tekib otsekommunikatsioon, “uus meedia on justkui taastõusev demokraatlik fööniks”.

Internet annab inimesele rohkem sõnaõigust ja võimalusi. Võrreldes, mis on motiveerinud erinevaid rahvarevolutsioone varasematel aegadel:

Laulev revolutsioon: oluline edufaktor oli, et info sai inimesteni suhteliselt vabalt liikuda.

SMS-revolutsioon, “Go 2 ESDA, Wear blk” 2001, kogus 3 päevaga ca 1 miljonit inimest väljakule.

Rooside revolutsioon Gruusias 2003. Võtmeks olid avatud meediakanalid, mida läänemeelsed demokraadid said kasutada.

Oranzh revolutsioon: 2004. Opositsiooni eestvedamisel tulid sajad tuhanded SMS-ide, foorumite ja ka muude meediakanalite abil tänavale.

Valgevene 2006. Peale vaadates võiks tunduda, et Gruusiaga sarnane olukord. Samuti olemas haritud, noor opositsioon. Samas liigub riik järjest totalitaarsemas suunas. Kriitilised faktorid, miks revolutsioon Valgevenes ei olnud nii edukas: Interneti kasutamine ja kättepääs piiratum, meediat kontrollitakse tugevamalt, tsensuur oli tugevam. Kriitilist massi ei tulnud kokku.  Samas oli õnnestumiseks huumori kasutamine sotsiaalses meedias: http://www.youtube.com/watch?v=XR1ZnolUeTE

Araabia 2011: Tuneesia: http://www.youtube.com/watch?v=q0i9acHS_zQ

Iga uus kommunikatsioonivahend, nagu ka uus meedia, murrab hirmu kultuuri, loob identiteeti. Hiina tsenseerib Internetti mitte selle pärast, et kardab hiinlaste silmaringi laiendada, vaid selle pärast, et mitte anda opositsoonigruppidele võimalust omavahel kohtuda ja muutuda rahvaliikumiseks.

Sotsiaalne meedia annab koostöövõimalused ühiste vaadetega inimeste vahel. Mobiilid ja kaamerad võimaldavad väga kiiresti jagada maailmaga kõike seda, mis toimub.

Democracia Real Ya! 2011 Hispaanias. Sotsiaalmeedias mitu kuud toimunud meeleavaldus päädis paarikümnes linnas toimuvate reaalsete meeleavaldustega. Edutegurid: oli olemas reaalne aktivism. Kõige suurem illusioon uue meedia puhul: kuskilt tuleb uus meedia ja viib läbi revolutsiooni. Tegelikkus: ilma reaalse põhjuse ja aktiivsete inimesteta ei juhtu midagi.  Uus meedia lihtsustab opositsooni koostööd.

Järeldused:

• kausaalsus sotsiaalmeedia ja revolutsiooni õnnestumise vahel on ebaselge
• Pigem saab rääkida anekdoote
• Ilmselt ei tee digivahendid revolutsioonile ka halba.

Riik ei karda isemõtlejat. Teda saab isoleerida, tsenseerida ja saata tootvale tööle. Küll aga kardavad valitsused isemõtlejate gruppe, kes võivad panna lumepalli veerema. Sotsiaalses meedias saab lumepalli väga lihtsalt veerema panna.

Sotsiaalne meedia on revolutsioonide juhtimises/juhtumises eelkõige pikaajaline vahend:

• toetab liikumisi.
• loob keskkonna
• seab kõneainet
• lõhub infomonopoli
• aitab alternatiive näha.

Sotsmeedia aitab koguda revolutsiooni jaoks olulist kriitilist massi. Samas – ka sotsiaalse meedia abiga ei saa aktiveerida seda, mida ei ole.

Õppetunnid rahvadiplomaatiast:

• kui on tahe, on ka vahend
• mine sinna, kus on publik
• õige formaat
• regulaarsus ja distsipliin
• AGA motivaatorina sageli ebapiisav.

Kui poliitik tahab olla popp ja noortepärane, ei ole just parim viis lasta sekretäril tippida oma CV Facebooki ja koguda sellele 15 fänni. Ja, nagu ka oma lastele õpetame, sotsiaalmeedia on täis perverte ja kõike, mis seal toimub, ei saa usaldada.

Ennekõike: huumor töötab.

: Jaga teistega