Reklaam.ee
otsi ava laiendatud otsing

BlueCat - Intervjuu superviisor Inge Taelaga

Lisa oma blogi
Loovtööstuse maastikul alustav ettevõte vajab arenguks kolme liiki nõustamist. Esiteks on vaja ettevõtluse baasteadmisi, mille keskseks märksõnaks […]

Loovtööstuse maastikul alustav ettevõte vajab arenguks kolme liiki nõustamist. Esiteks on vaja ettevõtluse baasteadmisi, mille keskseks märksõnaks võiks olla äriplaani kirjutamine. Teisalt, et oma toodetega konkurentsis püsida, on vajalikud erialased koolitused, kus näiteks klaasikunstnik viib end kurssi uuemate materjalidega.
Enamasti kujutabki see endast tehnoloogilist täiendamist, mis mõnikord on ka veidi läbi põimitud valdkonna ideoloogia ja filosoofiaga. Neile kahele põhilisele koolitusvaldkonnale on lisandunud ka kursused, mis lubavad stimuleerida loovust, panna inimesed lahendusi leidma ning endasse uskuma. Need teadmised ja eneseregulatsioon on väga olulised ka kunstnikule, kes rutiinsest 8-tunnise tööpäevaga töötaja rollist astub järsku ideede generaatori, käivitaja ja vastutaja rolli. Kuna see teema tervikuna on küllaltki „pehme“ ja selgete kontuurideta, siis sellest tuleneb ka nende koolituste küllalt lai kvaliteediskaala. Koolitatav peab ise suutma teha vahet koolitustel, mis on sisult kui meelelahutusüritused või kus vastupidi, toimub tajutav areng. Sellel koolitusturul on seni küllalt tagasihoidliku imidžiga esinenud ka Eesti Supervisiooni- ja Coachingu Ühing. Võib jääda mulje, nagu sarnaselt advokatuurile pole ka superviisoritele kohane intensiivne müügistrateegia. Samas on supervisiooni lubadused usaldusväärselt loogilised ning kuna supervisioon baseerub psühholoogiateadusel, siis justkui võimeline erinevalt paljudest teistest tulemuse eest vastutust kandma. Superviisor Inge Taela abiga vaatleme, millist kasu võiks supervisioonist saada loovtööstuse valdkonnas alustav ettevõtja.

Foto: Indrek Gutmann www.pildilabor.ee

Mis on supervisioon?

Supervisioon on üks psühholoogilise nõustamise viisidest ning see tekkis eelmise sajandi 20-ndatel aastatel psühhoteraapias ja sotsiaaltöös. Supervisiooni põhiülesanne on aidata inimestel töö kontekstis kujundada ja muuta oma suhteid – nii horisontaalseid (kolleegidevahelisi) kui ka vertikaalseid (alluvate ja juhtide vahel). Kuid vaadelda võib ka suhteid oma toodanguga, oma partneritega väljaspool organisatsiooni, suhteid oma tööga üleüldse. Supervisiooni võib läbi viia väga erinevas kontekstis ning erineval taustal – üksikisikust kuni organisatsioonini, sealt edasi laieneda organisatsioonidevahelisele alale. Supervisioon on alati suunatud muutuste tegemisele ja arengule – et organisatsioonis töötavad inimesed oleksid võimelised ja rõõmuga nõus muudatusteks. Selleks on aga tarvis töötada kõigi tasanditega – alates töölistest keskastmejuhtide ja tippjuhtideni välja. Organisatsioonisupervisioonis töötataksegi suuremate ja väiksemate griuppidega kui ka individuaalselt.
Inimene on valmis muutuma, oma mugavustsoonist välja tulema vaid siis, kui ta osaleb nende muutuste otsustamise protsessis. Kui ta saab aru, miks ajutine ebamugav seisund on vähemalt teatud ajaks vajalik. Sest mugavusseisundist väljatulek tähendab ebamugavust seniks, kuni inimene harjub uue olukorraga ja võtab selle omaks. On vaja, et inimesed saavad aru, miks nad peavad pingutama ja nägema, mille poolest on see neile kasulik. Paljud muudatused tekitavadki organisatsioonides sellepärast vastuseisu, et nad on rakendatud ülevalt alla ilma inimestega sisuliselt rääkimata.

Foto: Indrek Gutmann www.pildilabor.ee

Millised on superviisori tööriistad?

Supervisioonis kasutatakse nii mittemateriaalseid kui materiaalseid „tööriistu“ ehk töövõtteid. Kasutatakse võtteid, mis on tuntud ka aktiivõppes, erinevates psühhoteraapia suundades, mida on tohutult palju. Nimetada võib psühhodraamat, mujal maailmas rohkem levinud skulptureerimist jne. Töötatakse selles suunas, et inimene hakkaks rohkem teadvustama, mis toimub tema sees ja miks ta võtab vastu selliseid otsuseid.

Foto: Indrek Gutmann www.pildilabor.ee

Kas siia alla käib ka hüpnoos?

Ei ole küll kusagilt kuulnud, et kasutataks teadvust alandavaid võtteid. Supervisiooni printsiip on hoopis teadvuse, teadlikkuse tõstmine. Küll kasutatakse paljusid tehnikaid, mis võimaldavad pilku heita alateadvuses toimuvale ja millest on teadlik inimese keha, aga millest ei ole teadlik tema teadvus. Me teame väga palju kasulikku, mida me ei tea, et teame. Supervisioonis, eriti ühes selle harus, coachingus, kasutatakse palju neurolingvistilise programmeerimise (NLP) võtteid, millest paljud seisavad teadvuse avardamise teenistuses meeltetegevuse parema ära kasutamise kaudu. See ei tähenda teadvuse avardamist mingi üleloomuliku suunas, vaid et õpime rohkem tähele panema seda, mida tajuvad meie meeled. Õpime teadlikumalt tajuma iseennast, teist inimest. Märkame rohkem, saame rohkem informatsiooni ja mõistame avaramalt, mis toimub, et muuta oma suhtumisi, väärtushinnanguid, eelarvamusi ja õpetada seda ka teisele inimesele.

Loomeinimene ei lähe nagu asjalik tootja küsima abi oma loomingule, mis ongi palju isiklikum, intiimsem protsess. See ala on tegelikult täiesti unaruses.

Mis vahe on coachingul, supervisioonil, konsultatsioonil ja koolitusel?

Nii nagu kõigi uute asjadega, valitseb ka sel alal suur terminoloogiline segadus. Lähtudes Eesti Supervisiooni- ja Coachingu Ühingu terminoloogilisest kokkuleppest, on supervisioon suunatud peamiselt suhetele ja toimub peamiselt gruppides. Mis ei välista ka individuaalset vormi. Kuid suhete kõige viljakam käsitlemine toimub ikka siis, kui kõik osapooled on kohal. Coachingus töötatakse väga selgelt püstitatud eesmärgile suunatuna ja see toimub põhiliselt individuaalselt. Coachingu protsessis õpitakse igale inimesele individuaalselt kõige omasemaid ja viljakamaid tööviise. Õpitakse lahendama probleeme, püstitama eesmärke, leidma nendeni viivaid teid. Seda on võimalik teha ka meeskonniti.

Konsultatsioon toimub spetsialistide vahel, kellest üks on kogenum ja targem, ja konsulteerib väiksema kogemusega sama ala spetsialisti. Ka koolituse puhul on tegemist ühe või mitme oma alal kõrgema taseme spetsialistiga, kes õpetavad neid, kellel on vähem kogemusi ja oskusi. Nii konsultatsiooni kui koolituse puhul on tegemist vertikaalse suhtega, st kõrgem mõjutab madalamat. Supervisiooni ja coachingu puhul on tegemist horisontaalse suhtega – superviisor ja coach on spetsialistid oma – protsesside juhtimise – alal ega pruugi tingimata vallata paremini kliendi eriala.

Foto: Indrek Gutmann www.pildilabor.ee

Paljusid ettevõtjakoolitusi müüakse loosungiga, et koolitusel on lõbus ja tore. Samas supervisioonis võib mõnikord ka haiget saada. 

Loomulikult võib juhtuda, et inimene näeb enda sees mitte ainult meeldivaid asju, vaid ka neid, mis ei ole meeldivad. Eriti kui on vaatluse all konfliktsed suhted, kus nii konflikti tekkimise kui lahendamise eest on vastutavad alati kõik osalised. Selles mõttes haiget võib supervisioonis muidugi saada. Ja on inimesi, kes on selle suhtes väga tundlikud. Samas on oma ebakohtade teadvustamine algus sellele, et inimene saaks üles leitud ebameeldivad asjad ümber töötada sellisteks, mis tulevad talle hoopis kasuks. Nii temale endale isiklikult kui ka kõikidele suhetele, mida ta loob teiste inimestega ja oma tööga.

Supervisiooni puhul eeldatakse, et tegemist on enam-vähem hingeliselt tervete inimestega, et superviseeritav on võimeline peegeldama oma mõtteid, seisukohti, tundeid ja väärtusi. Et ta on võimeline nägema oma osalust ja vastutust nendes protsessides, milles ta osaleb. Et ta on võimeline võtma vastu peegeldust kaasinimestelt oma tegevusele ka siis, kui see ei ole meeldiv. Teraapia protsessis, kus on tegemist inimesega, kellel mingite asjaolude tõttu on see võime vähem arenenud või alanenud, seda ei eeldata. Terapeudil tuleb oma tegevuses olla ettevaatikum kui supervisiooni või coathingu protsessis. Teraapiaprotsessis on terapeudi vastutus ka palju suurem.

Supervisioon aitab realiseerida inimeste tõelist potentsiaali. Kuidas me teame, millal on kasutusel tõeline potentsiaal, ning millal on meis veel midagi varuks?

Inimesel on alati midagi varuks. Inimese „kompuuter“ on nii suur, et seal annab uusi seoseid luua nii kaua kui keha vastu peab. Võib-olla peaks täpsem formuleering olema „oma tõelise potentsiaali poole“. Kui vaadata inimese elukäiku, siis areng jääb seisma siis, kui inimene arvab, et ta on tark, tugev ja valmis ega pruugi rohkem õppida ja areneda, kui ta ei püüdle arengu poole. Tegelikult algab tõeline vaimne areng alles elu teises pooles, peale 40. eluaastat. Enne seda inimene kogub kõike, mida maailmast koguda on – ta õpib, töötleb seda, seostab omavahel, katsetab. Peale 40-ndat on ta täis varandust, mis pole enam pelk maailma peegeldus, äraõpitu, vaid mille ta on ränga tööga muundanud omaenese elutarkuseks ja saab sealt ammutada nii kaua, kuni keha vastu peab.

Meie koolitusturul pakutakse palju erinevaid koolitusi ettevõtjatele. Samas on nende teenuste diferentseeritus suhteliselt väike – rohkem sõltub see ettevõtte suurusest kui tegevusalast. Samas peaks näiteks meeskonnajuhtimine või müügitöö loovettevõttes olema erinev näiteks ehitusettevõtte omast. Kas superviisor lähtub ettevõtte tegevusalast?

Supervisiooni on tellinud reeglina kas tootmis- või teenuseid pakkuvad organisatsioonid, mille arengusuund on kasv ning laienemine (toodame rohkem ja paremini ning leiame uusi turge) ja toodangu/teenuse kvaliteedi küsimused. Supervisiooni tähelepanu pole aga niivõrd välisel laienemisel vaid inimesel, tootjal/teenusepakkujal ja tarbijal/kliendil, nende mõlema rahulolul. Aidata leida seda, millega inimene on õnnelik ja rahul. See ei tähenda, et elu peaks kerge olema. Eesmärk võib olla õppida tundma rõõmu raskuste ületamisest – õhtul olen väsinud nagu ramp, aga tunnen, et midagi sai tehtud. Mis puutub loomeinimestesse, siis nõustaja poole pöörduvad nad küll mõnigi kord teraapia kontekstis. Aga loominguliste kriiside puhul võiks hästi aidata hoopis coatching. Näiteks miks inimene satub kriisi, mis on selle all? Sageli ei ole põhjused nii sügavalt isiksuslikud, et peaks tegelema teraapia tasandil. Võimalikke kinnijooksmisekohti, ka emotsionaalseid, on inimesel ju palju. Coatchingus annaks vaadelda ja õppida vabastama neid haake, millega inimene kinni on. Siin võib takistuseks olla ka loomeinimeste mõtteviis. Loomeinimene ei lähe nagu asjalik tootja küsima abi oma loomingule, mis ongi palju isiklikum, intiimsem protsess. See ala on tegelikult täiesti unaruses. Eesti Supervisiooni- ja Coachingu Ühing on korraldanud teabepäevi avalikule sektorile, tootmisettevõtetele, hariduse- ja meditsiinitöötajatele. Aga jah, loomeinimesi pole teavitatud.

Nende ainuke võimalus, kui nad on kinni jooksnud, on hakata jooma?

Enda kahjustamise vältimiseks on võimalik kasutada paljusid muid vahendeid. Jõuetus muutub agressiivsuseks, see projetseeritakse suhetesse teiste inimestega: teised on süüdi… Neid asju on võimalik reguleerida, kui inimene teab, et selleks on vahendeid.

Foto: Indrek Gutmann www.pildilabor.ee

Mida saab superviisor loomeettevõttele pakkuda?

Igasugune nõustamine algab küsimusest, millele inimene vastust otsib. Arvan, et töö loomeinimestega on delikaatsem kui ratsionaalsete inimestega. Ühe võimalusena näen emotsioonide coatchimist. See tähendab ummikute emotsionaalsete põhjuste avastamist ja õppimist, kuidas sellest välja tulla. See on teinekord lähedane teraapiatööle, sageli ongi erinevuste seinad hästi õhukesed. Lapsest saadik kasvatatakse meid ju karistuse peal. Tähelepanu pööratakse pisikesest peast sellele, mis on valesti ja halvasti tehtud. Mida tundlikum natuur, seda sügavama klombi see jätab. Kui kogu aeg öeldakse, mida ma valesti või halvasti teen, siis avastada ja uskuda seda, et ma suudan teha midagi õigesti, isegi rohkem kui hästi, on raske. Alavääristamine mõne õpetaja poolt, kaasatus vanematevahelistesse tülidesse, eakaaslaste narrimine… Neid möödanikus peituvaid argipäevatraumasid on hulgaliselt, mis võivad äkki kõige ebasobivamal hetkel aktualiseeruda, riisuda enesekindluse, paisata inimese meeleheite musta auku. Kui emotsionaalsed sõlmed ja alaväärsuse kohad saavad ära lahendatud, siis see tähendabki loomingulist tõusu. Samuti oleks omal kohal ressursi-coaching. Superviisori ülesanne pole vormida inimest, vaid aidata tal näha oma teel olevaid võimalusi ja takistusi. Et kunstnik saaks ise edasi minna, realiseerida ennast 90-ndate eluaastateni välja nagu Tizian seda suutis.

Mida tähendab olla korraga ettevõtja ja perekonnainimene? Kas ettevõtte käivitamise hind on suhte lagunemine?

Kahjuks vastab see tihtilugu tõele. Kahte jumalat on raske korraga teenida. Et midagi luua, selleks peab pühenduma. Raske on luua midagi südamelähedast ja samas eraldada jõudu veel kuhugi kõrvale. Jõu, aja ja tähelepanu jagamine on kõrgem matemaatika, kuid siin võib aidata ka terve talupojamõistus. Perekond on nagu viljapõld, mis saab anda saaki ainult siis, kui eraldada sellele piisavalt aega, tähelepanu ja jõudu. See on nagu vihm viljapõllule. Ilma selleta perekond ei püsi. Mida kauemaks perekond vaeslapseossa jääb, seda suuremas ohus see on. Aitavad kokkulepped, millest tuleb kinni pidada. Missuguse osa oma nädalast pühendan abikaasa ja laste jaoks? Võib määratleda, kui kaua peab teine pool vastu pidama. Ka see võib olla supervisiooniteema, kuid pigem üks life-coachingu teemasid. Life-coachingus vaadatakse inimese elu veidi laiemalt: tasakaalu töö- ja eraelu vahel, elu mõtte küsimust, mis teadvustub selle kaudu, mida inimene oma elus ja eluga teeb, millised on tema rõhuasetused tegevuses. Uuritakse uute sihtide leidmist, kui horisont on muutunud ähmaseks.

Aga alati jääb kehtima üks sageli komistuskiviks osutuv tingimus: superviisor/coach vastutab küll protsessi eest, mis toimub supervisioonis, kuid kas klient selle ellu viib, on tema enda vastutus. Siin ei saa superviisor enam aidata. Kui ei ole tõelist tahet ja sügavat arusaamist, miks ja kui oluline on mulle perekond, siis hoolimata abistavatest tegevustest võivad perekonnasidemed kuivada. Selle taga on kaks asja – kas pole pere tegelikult nii oluline kui töö, või pole inimene lihtsalt võimeline oma jõude jagama. Ütlus, et „see on minu jaoks nii kohutavalt tähtis, aga mul pole selle jaoks aega“, on enesepetmine. Inimene jagab oma aega vastavalt sellele pingereale, mis on temale tõeliselt tähtis. Valikud ja nende hind on paratamatud.

Ilmselt teab iga loomingulisel alal töötav inimene, et vahel on loominguliselt viljakamaid perioode, vahel vaesemaid.

Loominguline inimene pole tootev masin. Seetõttu peavadki viljakad ja vähemviljakad perioodid vahelduma. Looming on sünnitamine. Seda, mis sünnib, tuleb enne lühemat või pikemat aega varjul kanda. Nagu lapse kandmisel on vahel ebamugav ja paha olla, on taiese kandmise ajalgi teinekord ahastav tunne. Kuid ilma raseduseta ei saa midagi sünnitada, saab ainult jubinaid toota. See on üks erinevus kunsti ja käsitöö või tootmise vahel. See on paratamatu. Rääkides suurematest eluperioodidest võib 20-30 aastaselt olla inimene kvantitatiivselt tohutult viljakas. Reeglina on siin vahe kvaliteedis, milliseid väärtusi see looming kannab. Selge, et „olukirjeldused“ tulevad lihtsamalt. Sünnitada tõelisi kunstiteoseid, millesse kätketakse igavikulised väärtused ja tõelised universumi seadused – neid ei ole võimalik iga päev sünnitada. Hiire kandmisaeg on palju lühem kui elevandipoja kandmisaeg.

Millega on põhjendatav, et paljud loomeinimesed teevad tööd öösiti?

Mul on tunne, et siin võib olla tegemist aju töö printsiipidega. Meie parem ja vask ajupoolkera on erinevad. Meie maailm on parema käe maailm, mida juhib vasak ajupoolkera. See on seotud ratsionaalse ja loogilise mõtlemisega. Parem ajupoolkera on seotud loomega, intuitsiooniga, piltliku mõtlemisega. Parem ajupoolkera töötab nagu natuke tagaplaanil kergelt uneledes. Ka kogu loometegevus on seotud parema ajupoolkeraga, sest loometegevus on natuke seotud unistamise, unelemise ja unenägudega. Looming on sageli seotud alateadlike sügavamate sümbolitega, mis tavainimese jaoks muutuvad kättesaadavaks tavaliselt unenägude kaudu. Päevateadvusega on neid raske haarata. Asjalik tegevus, mis me valgel ajal teeme, on enam seotud vasaku ajupoolkera aktiivsusega. Paljud inimesed on kindlasti tähele pannud, kuidas hämaras muutub maailm justkui pehmemaks, näiteks suhteid on siis lihtsam luua. Parema ajupoolkera produktsioon muutub öösel kättesaadavamaks kui valgel ajal ja kunstnikud kasutavad seda ebateadlikult ära. Ma tean paljusid inimesi, keda see väga segab. See on muudetav, aga nõuab üsna palju vaeva. Pole lihtne õppida säilitama valgel ajal, kui kõik „korralikud“ inimesed tööd teevad, teadvuses seda, mis toimub uneajal.

Meie maailm on parema käe maailm, mida juhib vasak ajupoolkera.

Mida nimetada kinnijooksmiseks?

Kui inimene on „kinni jooksnud“, siis ta loobub otsuste tegemisest, sest ta ei suuda teha valikuid. Inimene, kes ei ole veel „kinni jooksnud“, teeb valikuid. Ta langetab kasvõi vale otsuse ja näeb, mis on selle tagajärg. „Kinnijooksnud“ inimene ei suuda teha valikuid, ta jääb samasse paika ning seetõttu see olukord muutub veelgi hullemaks.

Kinnijooksmine võib toimuda kahel tasandil. Mõttetasandil kinnijooksmise puhul puudub mul asjade kohta piisav info – ma ei saa aru seostest, mis on nende elementide vahel, mida pean analüüsima. See on informatsiooniküsimus. Siin võib aidata koolitus või supervisioon. Koolitus annab väljaspoolt uusi ideid ja vaatenurki. Supervisioonis ja coatchingus pigistatakse inimest nii kaua, kuni ta hakkab enda seest, oma ressurssidest, looma uusi seoseid. Koolituses kasutatakse võõrast ressurssi, coatchingus kliendi oma ressurssi. Vahe on ainult selles, et see, mida inimene õpib coatchingus, jääb talle alles ja seda saab ta ka edaspidi kasutada. Mida ta on õppinud koolitusel, seda on raskem ise edasi kasutada. Tunnete tasandil ei aita koolitus, vaid supervisoon või coatching, kus vaadatakse, miks inimene ei suuda loobuda konkreetsest lähenemisnurgast, miks ta ei suuda edasi minna.

Ilmselt on igaüks meist kogenud töökeskkonda, kus on õhus pinged ja konfliktid. Aeg-ajalt satub meediasse näiteid mõne teatri või kooli töötajatevahelistest lahkhelidest… Tavaliselt need olukorrad ei lahenegi – inimesed kas lahkuvad töölt või muutub organisatsioon – kas laguneb või võtab uue vormi. Kuidas saab superviisor lahendada probleemi, mis on aastatega end kogunud?

On alusetu loota, et rasked situatsioonid lahenevad kergesti ja et aastaid tsementeerunud asjad saab nädalaga korda. Coathing on kiire ja suhteliselt lihtne, kitsalt defineeritud eesmärkidele suunatud protsess ning toimub inimestega, kes on nende eesmärkide saavutamisest huvitatud. Seetõttu on see tavaline nõustamisprotsess pikkusega 10-15 kohtumist. Supervisioonis, kus on tegemist suhetega, on protsess, mille jooksul need muudatused toimuvad, oluliselt pikem. Tavalise meeskonnasupervisiooni käimapanekuks läheb umbes aasta igakuiste kohtumistega. Peale aastast kohtumisteperioodi saab täheldada töökorralduse ja juhtimise, info liikumise paranemist, aga sügavamate, paljude isikute vaheliste suhete muutmiseks ei piisa alati aastastki. Kui on tegemist avatud konfliktiga, siis selle lahendamine ei võta muidugi nii pikka aega. Suhted on aga keerulised ja on olukordi, mis polegi kõigi osapoolte jaoks rahuldatavalt lahendatavad. Selliste olukordade muutmiseks tuleb võimaldada inimestel ennast ausalt ja avameelselt väljendada. See tähendab lõputut aega, et jahuda ja uuesti jahuda läbi punktid, mis mõnda ei rahulda, kus keegi on haiget saanud, saavutada arusaamist sellest, miks need asjad on juhtunud. Tihtipeale me ei teagi, et oleme kedagi teist haavanud.

Kõige parem info liigub ikkagi suitsunurgas?

Suitsunurgale on võimalik luua alternatiive. Kui on koht, kuhu inimesed tulevad mitteformaalselt kokku, siis seal hakkab jooksma nii mitteformaalne kui ka formaalne informatsioon.

Foto: Indrek Gutmann www.pildilabor.ee

Supervisioon lubab oma tutvustuses maandada stressi. Stress tekib tavaliselt mingitest võimatuna näivatest olukordadest – kas ettevõtte majandusseis on kurjakuulutavalt halb, töö ei valmi tähtajaks vmt. Superviisor ei saa ju helistada klientidele ja öelda, et me maandame siin stressi, oodake veel kaks nädalat?

Supervisioonis võib toimuda otsene stressimaandamine, aga reeglina see on vähene. Küll aga toimub suhtumise muutmine. Kui pidasin lisaks põhitööle ülikoolis loenguid ja tormasin töölt loengule, siis tihtilugu kippusin hiljaks jääma ning närveerisin ja pabistasin selle pärast. Ühel hetkel otsustasin, et kas ma jään hiljaks või mitte, ma ei pabista selle pärast. Midagi ei muutu paremaks sellest kui ma ennast emotsionaalselt üles krutin. Vastupidi – kui ma ei pabista, olen kohale jõudes kohe võimeline tööd alustama ega pea enne maha rahunema. Mu stress maandus ja tööviljakus tõusis. See on suhtumise küsimus. Tööd on võimalik organiseerida nii, et see oleks intensiivsem – nt avastada ressursse, loobuda liigsetest pausidest või just vastupidi – lubada jõu taastumiseks pause pidada. Kui näen, et ka sellest ei aita, siis oskan pinget reguleerida ja ennast mitte närvi ajada ning tulemus on parem.

Loomingulisus ja innovatsioon on start-up firmadega tihedalt seotud ning sageli ka nende edu eelduseks. Samas pole ma Eesti start-up firmasid ettevalmistavates süsteemides kohanud supervisiooni terminit. Enam kõlavad siiski pigem „äriplaan“, „müügiprognoos“, „investeeringud“ ja „äririskid“…

Ka alustavale ettevõtjale oleks coachingust/supervisioonist olulist kasu. Coaching aitaks tal õppida integreerima kõiki oma teadmisi ja oskusi ning neid efektiivsemalt rakendama, samuti õppida tundma ja ehitama sildu üle oma nõrkade kohtade. Supervisioon oleks aga ideaalne protsess (uue)meeskonna ja selle siseste suhete optimaalseks kujundamiseks, küünarnukitunde tekkimiseks, üksteise tugevuste ja nõrkuste tundma õppimiseks. Kui psühhoteraapia hakkas 100 aastat tagasi arenema, siis oli selle tulemus kooskõla suurenemine iseendaga. Töö organisatsioonidega, ettevõtetega – see on sama protsessi teine laine teisel tasandil. Olen veendumusel, et supervisioon oleks vajalik kõigile uutele organisatsioonidele, kes elu alustavad, et olla oma töös ja toodangus inimlikumad. Meil on projektimajandus, mis katkestab arengut ja vähendab jätkusuutlikkust. See vastab noore inimese võimetele ja omadustele. Kuid perspektiivitunnetus on nõrk ja silmapiir natuke liiga lähedal. Järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse tagamisel oleks supervisiooni ja coathingu tööst kasu. Life Coathingus õpitakse muuhulgas ka seda, et kõike ei peagi tegema kohe ja korraga. Et ressursse on erinevaid ja nende kasutamine võib olla sama problemaatiline kui nende leidmine.

Paadunud humanistina olen ma veendunud, et inimene on asjade, ka edu mõõt. Inimene veab kogu arengut ja teeb seda enda jaoks. Kogu meie majandus töötab jalajälje laiendamise suunas. Ja siis me räägime, et jalajälg on liiga suur, et Maa ei suuda meid varsti enam kanda. Arvame, et kui saame rohkem tarbida, oleme õnnelikud. Aga ikka pole me õnnelikud… ikka pole midagi selga panna… Et inimkond saaks edasi minna, tuleks muuta liikumissuunda. Kuidas mitte ainult omandada, vaid olla asjadega, mida hing ihaldab. Supervisiooni kui ka coathingu protsessid on suunatud inimese enda tundmaõppimisele, et ta oleks rahul sellega, mida ta ise teeb. Kui inimene on rahul, ei vaja ta niipalju kulinaid, uusi autosid… kinnitust, et ta on kõva mees.

Jah, see on maailma parandamine… Kuid sellest on ka praktilist kasu.

Foto: Indrek Gutmann www.pildilabor.ee

Inge Tael on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli psühholoogia erialal. Töötanud psühholoogina psühhiaatriahaiglas ja vanglas. Lugenud erinevates kõrgkoolides kliinilise psühholoogia, psühhodiagnostika ja arengupsühholoogia kursusi. 2006. a tunnustatud organisatsiooni, meeskonna ja individuaalsuperviisor. Eesti Supervisiooni- ja Coachingu Ühingu liige.

XHPGQVEL
blog.tr.ee